Ajal, mil Euroopa kogeb samaaegselt mitut kriisi ja inflatsioon on tegemas rekordeid, on töötajal palgatõusu küsimiseks argumente rohkem kui kunagi varem. Kas seda palgaläbirääkimisteks soodsat võimalust ei tohiks raisku lasta? Kas küsida tuleks nii palju kui võimalik, sest millal jälle selline võimalus avaneb? Endiselt kehtib ütlus, et küsija suu pihta ei lööda, kuid tänases olukorras oleks mõistlik arvestada mõlema osapoole, nii tööandja kui ka töötaja, positsioone.
Viies igapäevaselt läbi värbamisprojekte erinevate valdkondade ja organisatsioonide jaoks, on mõned mured läbivalt sarnased. Nimelt, viimastel aastatel palju kajastatud töötajate puudus ei ole üksnes IT-valdkonna mure, vaid siiski valdkondade ülene probleem ning nüüd on sellele lisandunud kriisidest kantud ja inflatsioonist hoogu saanud palgasurve. Kui keegi loodab, et käimasolevate kriiside süvenemine toob kaasa koondamislaine ja see omakorda lahenduse tööjõupuudusele, siis meie selle optimismiga kaasa ei lähe. Tõepoolest, eesootavatel kuudel on oodata koondamisi ja tööturule lisandub tööotsijaid, kuid Eestis on endiselt struktuurne töötus ja seda ilmestas ka koroonakriisi algusaeg 2020. aastal – ühed valdkonnad said kriisis kannatada, teised aga võitsid ning töö kaotanud inimesi ei ole alati võimalik uude valdkonda üle viia, vähemalt mitte kiiresti ja koheselt ning ümberõppeta.
Seega ei ole palgatõusu küsimiseks aeg soodne kõikidel inimestel, vaid eelkõige neil, kes töötavad kriisidest vähem puudutatud valdkondades ja/või valdkondades, kus endiselt on teravaks probleemiks tööjõupuudus. Kuid mille peale võiksid tööandjad ja töötajad selles olukorras mõelda?
Kolm soovitust tööandjatele:
- Olge avatud ja läbipaistvad oma töötajatega ning arutage seda, kas palgakulu tõstes on võimalik teha samme ka tulude tõstmiseks. Kui kulud tõusevad, aga tulud mitte, siis tark töötaja mõistab, et tööandja jätkusuutlik tegevus ja tema töökoht võivad sattuda ohtu.
- Kui te lähete kaasa palgasurvega, siis veenduge, et suudate nende kõrgemate palgakulude juures töötajaid ka tööl hoida. See on siiski tööandja vastutus omada kontrolli oma tulude ja kulude üle.
- Kui vähegi võimalik, siis leidke võimalusi oma heade töötajate hoidmiseks, ärge koondage neid. Heade aegade saabumisel on uute inimeste värbamine taas suur väljakutse ja kulu ning nende puudumine annab teile uueks majanduse kasvutsükliks kehvema stardipositsiooni.
Kolm soovitust töötajatele:
- Selle kõrval, et põhjendate palgatõusu küsimist kasvavate kuludega, püüdke mõelda, kas saate suurendada ka oma tööpanust ning kas ja mida saaksite omas rollis ära teha selleks, et tööandja jaoks ei kasvaks mitte ainult kulud, vaid ka tulud.
- Tööandjad peavad tänastes oludes tegutsema kokkuhoidlikumalt, sama kehtib ka töötajate kohta. Tänane kollektiivne kokkuhoid võib tuua positiivse pika perspektiivi, olgu selleks jätkusuutlik tööandja ja püsiv töökoht või üldine positiivne majandusolukord ja eluolu.
- Vältige vaikset lahkumist (ingl quiet quitting). Vaikne lahkumine kui minimaalse tööpanuse andmine võib kaasneda, kui inimene kaotab oma motivatsiooni ja tööga rahulolu. Kriisidest kantud ajal võib seda esineda veel enam, sest ühest küljest on sellistel aegadel üldine stressitase kõrgem ja teisest küljest uue töökoha leidmine varasemast keerulisem. Jah, see võib praegustel aegadel olla keerulisem, aga kindlasti mitte võimatu ning lõpptulemus on parem nii teile kui ka teie tänasele tööandjale.
Oluline on mõista seda, et iga inimese palgaootus on tema isiklik arvamus ja nägemus ning seda rünnata või halvustada ei ole mõtet. Pigem tuleks mõista, et palgakasvu püüdluse taga on nii kasvanud kulud kui ka kindlustunde otsimine tänases keerulises maailmas. Tööandjatele paneks aga selles olukorras vastutuse – vastutuse kontrollida oma kulusid ja tulusid ning kui tulud ei kasva, siis leida lahendusi ja alternatiivseid võimalusi palgasurvega toimetulemiseks, olgu selleks siis väiksema kogemuse ja madalama palgakuluga töötajate värbamine, osalise ajaga töö pakkumine või töötajate efektiivsuse ja produktiivsuse teadlik arendamine, et väiksem hulk töötajaid suudaks saavutada varasemast enam.
Üks on kindel – tööandja seisukohalt võiks palgakulu alati väiksem olla, töötaja seisukohast ei ole palk kunagi piisavalt suur. Oskus näha ja mõista mõlema osapoole olukorda ja positsiooni on võti, mis aitab teha õigeid valikuid, veel enam tänaste kriiside valguses. Kõige selle juures tasub ka meeles pidada, et ükski kriis ei ole läbinisti halb – sageli sedalaadi ajad panevadki tegustema leidlikumalt ja tulemuslikumalt ning toovad turul kaasa teatava puhastumise, sünnivad uued ideed ja edulood.